Miks plastiku ringlussevõtt pole siiani lahendatud?

Plastik on üks enim kasutatavaid materjale maailmas – vastupidav, mitmekülgne ja odav toota. Kuid just need omadused muudavad selle pikaajaliseks probleemiks, kui see muutub jäätmeteks. Hoolimata aastakümnete pikkusest teadlikkuse tõstmisest on ümber töödeldud vaid umbes 9% kogu kunagi toodetud plastist.

Üks põhjus on disain: suur osa plastpakendist ja toodetest pole kunagi loodud ringlussevõttu silmas pidades. Erinevate materjalide segud, värvained, lisandid ja saaste muudavad protsessi palju keerulisemaks kui lihtsalt sulatada vana toode uueks.

Teine põhjus on infrastruktuur: ringlussevõtusüsteemid on riigiti väga erinevad ning paljudes kohtades ei suuda need veel toime tulla plastide mitmekesisusega.

Plastiku ringlussevõtu põhiolemus on kasutatud toodete kogumine, nende lagundamine ja muutmine tooraineks uute toodete valmistamiseks. Eesmärk on hoida plastikut võimalikult kaua väärtusahelas, vältides vajadust toota uut fossiilkütustest. Kuid erinevalt klaasist või metallidest võib plastiku kvaliteet iga ringlussevõtu tsükliga halveneda, mis piirab selle korduvat kasutamist samal kujul.

Järgnevates postitustes vaatleme peamisi tehnoloogiaid, mis ringlussevõtu võimalikuks teevad, väljakutseid, millega need kokku puutuvad, ning üha olulisemat poliitilist rolli plastiku tuleviku kujundamisel.

RMP usub, et plastiku ringlussevõtu parandamine vajab nii kohalikke samme kui ka laiemat kooskõla Euroopa algatustega. Uurime tehnoloogiaid ja koostöövõimalusi, mis võiksid Baltikumi piirkonnas tõelist muutust tuua.